Meie ees on Adana-Konya-Afyon-Kütahya-Eskişehir-Ankara raudtee väga mugav transportimiseks ja täiendamiseks. See on meile suur õnn. Kuid meil on ka tõsiseid probleeme.
Vedurite arv on ebapiisav, meil töötab vaid 18 vedurit. Vajame veel 23 vedurit, kuid loomulikult pole meil võimalust neid hankida. Katkiste parandamine võtab kaua aega, kuna puuduvad varuosi. Pole kivisütt, kasutame puitu. Puidu leidmine on keeruline. Vagunid on vanad. Enamik masinamehi ja dispetšereid on kreeklased või armeenlased. Nad töötavad ainult relva ähvardusel või suure raha eest. Ühel päeval usaldasime oma raudteed välismaalaste kätte, mõtlemata, mis see hoolimatus maksma võib minna, ja nad ei kasvatanud ühtegi türklast. Need on olulised õppetunnid, mida ei tohiks kunagi unustada! Nüüd üritab raudteede peadirektori kolonel Behiç Bey avatud kursus Türgi masinamehi ja ametnikke kiirustades koolitada. Lühidalt öeldes on problemaatiline ka vägede transportimine raudteel. – Need hullud türklased, lk. 161-163
