Belgin Sarışık, paremini tuntud lavanime Bergen, (sündinud 15. juulil 1959, Mersin – suri 14. augustil 1989, Pozantı, Adana) on Türgi arabesk-fantaasia laulja.
Belgin Sarışık sündis Mersinis seitsmelapselise pere viimase lapsena. Pärast vanemate lahutust kolis ta koos emaga Ankarasse.
Ta alustas Ankaras konservatooriumi keskmist osakonda. Ta langes koolist välja. Ta töötas mõnda aega PTT-s riigiametnikuna.
Orhan Gencebay laulu "Batsin Bu Dünya" laulis ta sõprade palvel Seyman Clubi paviljonis, kus ta ühel õhtul Ankaras sõpradega lustimas käis. Paviljoni omanik, kellele tema hääl meeldis, pakkus talle lavale minekut. Pärast paljudes Ankara paviljonides töötamist hindas ta pakkumist ja läks Adanasse.
Halis Özgüriga kohtus ta Adanas. Halis Özgür saadab igal õhtul lauljale lilli ja läheb igal õhtul paviljoni, kus Bergen töötab ja vaatab lauljat esilauast. Nad abiellusid Halis Özgüri pealehakkamise ja kangekaelsusega. Kui aga selgus, et Halis Özgür oli abielus kellegi teisega, lõpetas Bergen suhte.
1988. aastal temaga antud intervjuus rääkis Bergen juhtunust: "Ma olin inimene, kes armastas lava väga, ausalt öeldes valgust oma kunsti jaoks. Ta oli armukade inimene. Alguses püüdis ta mind mitte tundma panna. Siis aga selgus, et just siis võtsin oma esimese peksa. Ta viis mu lavalt maha ja lukustas mind majja.
Pärast seda lahkuminekut põgeneb Bergen koos emaga Izmiri. Halis Özgür annab palgatud mõrvarile 500 tuhat liiri ja saadab ta İzmiri. Ööl vastu 31. oktoobrit 1982 oli Bergen İzmir Alsancakis New Yorgi paviljoni väravas istumas koos emaga taksosse, kui palgatud ründaja viskas lauljale ämbriga rue't. Bergen kirjeldas sündmust hilisemas intervjuus järgmiselt:
«Sel hetkel olid mu kaks silma kadunud. Ma ei ole millestki teadlik, kuna olen veidi purjus. Ma kuulen ainult karjeid. "Viige see vette!" nad ütlesid. Vaata saatust, veed on ära lõigatud. Vesi voolab nagu köis. Nad rebisid mu riided seljast ja mässisid mu ümber. Sel hetkel on kõik nii pime, ma ei näe midagi, ei saa silmi lahti teha. Natukese aja pärast saabus ka maleva auto. Ta toimetati Ege Ülikooli Kliinikumi. Olin haiglas 45 päeva, sain haavaravi.
Bergen sai selles intsidendis tõsiselt vigastada. Tolle aja kuulus ilukirurg Onur Erol, kes sündmust ajakirjandusest jälgis, aitas Bergenit vabatahtlikult. Bergen toodi Ankarasse Izmirist. Onur Erol kirjeldas oma patsiendi seisundit Elif Berközile ajalehest Milliyet 13. veebruaril 2010:
"Mäletan, et olin teda vähemalt kolm korda opereerinud. Sest kudede paranemine ja küpsemine seda tüüpi põletuse korral võtab kuid. Eemaldasime Bergeni naha lihvimismeetodiga. Tema parem silm oli väljaulatuv, silmalaud ei käinud kinni. Tegin hiljem lisatava proteesi jaoks silmakoopa. Ninatiivad olid kadunud, kõhred pandi sinna. Lisas nahka tema puusadest näole.
ja teda mäletati parema silma kahjustuse tõttu juustega ja mõnikord ka päikeseprillidega. Ta hakati kandma nime "Woman of Pain" pärast oma neljandat stuudioalbumit "Acıların Kadını", mis ilmus 1986. aastal, ja pärast seda, kui ta mängis samanimelises filmis albumiga, mis jutustab tema enda elulugu. Kogu oma kunstnikuelu jooksul on ta jätnud palju laule nagu Sa andesta, I Don't Forgive, You Can't Say Destiny, Don't Be Sorry For Me, Your Photo Is In My Hand, Miks see ei peaks tagasi tulema.
Bergenist, kelle laulud lisati pärast tema surma paljudele arabeski ja nostalgia kontseptsioonialbumitele, on kajastanud paljud artistid nagu Ceylan Ertem, Ebru Yaşar, Emrah, Funda Arar, Muazzez Ersoy ja Işın Karaca.
Ööl vastu 14. augustit 1989 kuni 15. augustini lasi ta lahutatud abikaasa Adanas Pozanti linnas maha; Bergen, kes oma lühikese, 30-aastase elueaga mahutas 6 pikka näidendit, 11 kassetti, 129 laulu ja 1 videofilm, maeti oma kodulinna Mersinisse. Tänapäevane monumentaalne kalmistu Tauruses Mersinis on külastajatele avatud.
Ole esimene, kes kommenteerib