Kasvavad pinged Venemaa ja Türgi väliskaubanduses mahu poolest tähtsal kohal oleva Ukraina vahel kajasid ka Türgi logistikatööstuses.
UTIKADi juhatuse esimees Ayşem Ulusoy hindas ka marsruute, mida võimaliku sõja korral kasutada saab.
Asjaolu, et pinge Venemaa ja Ukraina vahel on eile õhtuks veelgi kasvanud, on tekitanud muret nii Türgi logistikasektoris kui ka kõigis teistes sektorites. Kuigi Ukraina-Vene piirid on endiselt aktiivselt avatud ja piiriületused jätkuvad tavapäraselt, rõhutab Luganski ja Donetski kohalike omavalitsuste otsus ühineda Venemaaga, nende otsuste aktsepteerimine Venemaa presidendi Vladimir Putini poolt ja dekreetidele allakirjutamine rõhutab taas sõja võimalust ta joonistas.
Lisaks teatas Türgi välisministeerium, et ei tunnusta Venemaa määrust. Avalduses märgiti ka, et Venemaa seisukoht on täielikult vastuolus Minski leppe küsimustega ja tähendaks Venemaa lahkumist lepingust.
Omades 2021. aastal Venemaaga 27 miljardi dollari suuruse väliskaubandusmahu, on Türgil ka 6 miljardi dollari suurune väliskaubandusmaht Ukrainaga, kellega tehakse koostööd eelkõige tsiviilkaitse vallas. Kuidas see mõjutab meie riigi poliitilisi ja kaubandussuhteid mõlema riigiga, selgub lähipäevil. Kui aga hinnata praegust olukorda logistikasektoris, on kasulik esmalt tõstatada kaks teemat. Esimene neist on "tsiviilkaitselogistika" olukord, kus meie riik on maailmas olulisel kohal. Need ja sarnased pinged, sõja võimalus võivad meie riiki teenindussektoris tõsiselt kahjustada.
Teine probleem on see, et juhul, kui see pinge muutub sõjaks, tuleks koheselt määrata alternatiivsed marsruudid ja võtta kasutusele vajalikud ettevaatusabinõud olemasolevate liinide ületamiseks. Kui alternatiivsete marsruutidena tõusevad esile Gruusia Verhniy Lars Gate ja Aserbaidžaani Derbenti värav, on pikemas perspektiivis probleeme. Sest mõlemast väravast ei piisa nii tehnoloogiliseks taristuks kui ka sõiduki ootamiseks, kui kaubaliiklus selles suunas nihkub.
Arvestades, et umbes 60-65% meie kaubavahetusest Venemaaga toimub läbi Ukraina, on nende kahe värava juures võimalik kogeda väga tõsiseid kuhjumisi. Siin võib olla võimalik pikendada väravaid ja transiidiaegu vähemalt 10 päeva võrra. Kasulik oleks mitte eirata võimalust, et nende probleemide tõttu tõusevad veohinnad 40-50 protsenti.
Teiseks alternatiiviks võiksid olla juba pikemat aega päevakorras olnud ro-ro-lennud Venemaa ja Türgi vahel. Ro-Ro reis Türgi ja Venemaa vahel on põhimõtteliselt mõistlik, kuid oleks ka palju mugavam nii Gruusia kui Aserbaidžaani ületamisel.
Venemaa aga määratleb oma sadamad konteinerite käitlemispiirkondadena ja soovib TIR-idele rakendada kohalikke konteinerkulusid. Viimastel aastatel peeti selles suunas läbirääkimisi Venemaa ja Türgi vahel; Venemaa ei näidanud ainult ro-ro reisideks sobivat sadamat, Ro-Ro projekti ei saanud ellu viia, kuna kavandatud sadamad olid jagatud konteinerväljadega ja eraldatavad alad olid piiratud. Ka tavalisel perioodil avab Venemaa, kes ro-ro ekspeditsioonidesse lahkelt ei suhtu, oma sadamad kaubitsemiseks võimalikus sõjas Mustal merel, mis on järjekordne küsimärk.
Siinkohal oleks viimane võimalik alternatiiv Valgevene ja Poola kasutamine HUBina. Kuigi see ülekandemudel on palju keerulisem ja kulukam, paistab see silma jätkusuutlike logistikateenuste poolest.
Ole esimene, kes kommenteerib