Pedofiilia ehk pedofiilia on psühhoseksuaalne häire, mille puhul teatud vanuses inimene peab pubekaeas olevaid lapsi seksuaalselt atraktiivseks ja tal on seksuaalne orientatsioon lastele. Selle häirega inimesi nimetatakse pedofiilideks või pedofiilideks. ICD-koodid ja DSM-koodid on saadaval, et saaksime seda terminit paremini määratleda. DSM-V andmete kohaselt on pedofiilia "korduv, vägivaldne, vastupandamatu seksuaaltung pubekaealiste laste vastu 6 kuu jooksul". Jällegi, DSM-V andmetel peab inimene pedofiilia diagnoosi saamiseks olema vähemalt 16-aastane ja teda huvitavad lapsed peavad olema nooremad kui 11 aastat vanad. Lisaks ei määratleta pedofiiliana 12- ja 13-aastase inimese seost hilise noorukieaga. Siinkohal tuleb märkida, et noorukiea periood kestab inimestel kuni 25. eluaastani. Keskmine vanus puberteedieas on tüdrukutel 9–11 aastat ja poistel 11 aastat. Ka tüdrukud on tavaliselt 14-aastaseks saades puberteedieast väljas. Kõige üksikasjalikumas selleteemalises artiklis on ICD allikana pedofiiliat määratletud kui seksuaalset külgetõmmet, mida tuntakse eriti või enamasti alla 11-aastastena. Samas on ka kirjas, et meditsiinilise diagnoosi puhul kasutatakse vanusepiirangut 13, kuna DSM-i andmetel peab isik olema vähemalt 16-aastane ja vastaspool 11-aastane või noorem. Asjakohasem on kasutada allikana DSM-i andmeid, kuna ICD annab nende küsimuste kohta väga lühikest ja ebapiisavat teavet.
Olgu lisatud, et last seksuaalselt rünnatav isik ei pruugi olla pedofiil. Selle diagnoosi tegemiseks peavad olema täidetud teatud kriteeriumid. Vastupidi, on inimesi, kes on pedofiilid ja pole kunagi elus kuritegu toime pannud.
Lastearstidel on tavaliselt raskusi täiskasvanute seksuaalvahekorra nautimisega, neil võib puududa enesekindlus ja suhted lastega on vähem ohtlikud kui täiskasvanutel. Pedofiil võib kalduda kas vastassugupoolele või oma soole. Valdav enamus registreeritud pedofiilidest on mehed ja naistel esineb seda väga harva. Pedofiilsed naised varjavad end, takistades nende arvu teadasaamist.
Lastearstid saavutavad sageli seksuaalse rahulolu ohvrit puudutades või suguelundeid enne vahekorda vaadates. Ohvri reaktsioonid sündmuse ajal võivad olla hirm (eriti kui on kogetud vägivalda), üllatus või passiivne nauding. Seksuaalvahekord võib tekitada lapsele väga tõsise trauma, eriti kui ta on kokku puutunud vägivallaga. Mõnel juhul tunneb ohver end süüdi ja ängistuna, kui ei kuula seksi asemel vanema hoiatusi. Lapsed, keda on seksuaalselt rünnatud, läbivad sageli probleemse täiskasvanuea. Uuringud näitavad, et mehed, keda on lapsepõlves seksuaalselt rünnatud, panevad täiskasvanuna seksuaalkuritegusid toime tõenäolisemalt. Naised, keda on lapsepõlves seksuaalselt rünnatud, on altid ennasthävitavale käitumisele, nagu narkomaania või seksitöö.
Pediaatriat peetakse paljudes Mandri-Euroopa õiguskordades seksuaalkuritegudest kõige olulisemaks. Üldjuhul karistused suurenevad ohvri vananedes ning vanusevahe ohvri ja agressori vahel suureneb. Suurimad karistused määratakse tavaliselt sodoomia (pöördsuhe) eest. Üle 50% kurjategijatest on ohvrite sugulased, peretuttavad või tuttavad.
Ole esimene, kes kommenteerib