
Veealuse infrastruktuuri kahjustuste sagenemine kogu Euroopas tekitab juriidilisi probleeme seoses merekaablite jurisdiktsiooni ja omandiõigusega. See võib piirata NATO tegutsemisvõimet piirkonnas ja kujutada tõsist ohtu rahvusvahelisele julgeolekule.
Veealune infrastruktuur ja juriidilised väljakutsed
Veealused kaablid on elutähtsad selliste kriitiliste teenuste jaoks nagu telekommunikatsioon, internet ja energiaedastus. Suur osa sellest infrastruktuurist asub aga rahvusvahelistes vetes, mis võimaldab saboteerijatel kontrolli lünki ära kasutada.
NATO kriitilise veealuse infrastruktuuri turvalisuse merenduskeskuse direktori kapten Niels Markusseni sõnul: "Kui te lähete territoriaalvetest väljapoole, ei ole põhimõtteliselt palju reguleeritud; "See muudab piirkonna atraktiivseks neile, kes soovivad tegutseda väljaspool jurisdiktsiooni."
Edasine väljakutse on kindlaks teha, kas kahju on juhuslik või tahtlik. Kuigi võimud võivad maismaal sabotaaži puhul tugineda tõenditele, nagu DNA ja sõrmejäljed, on kuriteo tõestamine vee all palju keerulisem.
Rahvusvaheline õigus ja allveelaevakaablid
Atlandi nõukogu raporti kohaselt muudab sabotaaži eest vastutaja kindlaksmääramise keeruliseks asjaolu, et olenevalt kaablite paigaldamise kohast kehtivad erinevad seadused.
Rannikuriikidel, nagu Norra või Rootsi, on ÜRO mereõiguse konventsiooni artikli 21 alusel suveräänsed õigused oma territoriaalvetes ning neil on õigus parandada ja hooldada merealuseid kaableid oma majandusvööndites. Kui aga rääkida rahvusvahelistes vetes kahjustatud infrastruktuurist, tekib jurisdiktsiooni segadus.
"Kui laev või inimene kahjustab tahtlikult või kogemata kaableid, on õigus määrata süüdlasele sobiv karistus riik, mille lipu all laev sõidab või mille kodanik isik on," seisis raportis. On öeldud.
Eraettevõtete rolli suurenemine
Teine suur probleem on see, et valdav enamus allveelaevade sideinfrastruktuurist kuulub eratelekommunikatsiooniettevõtetele. Tehnikahiiglased nagu Google, Meta ja Amazon investeerivad üha enam uute merealuste kaablite rahastamisse, mille tulemusena on 99 protsenti sellest infrastruktuurist erasektori kontrolli all.
Selline olukord suurendab turvariske, piirates riikide volitusi kaitsta infrastruktuure ja võtta meetmeid sabotaaži vastu.
NATO mehitamata seire algatus
2024. aasta jaanuaris teatas Virginia osariigis Norfolkis asuv NATO kontseptuaalne ja ümberkujundamise ülem admiral Pierre Vandier NATO plaanist kaitsta kriitilist veealust infrastruktuuri, kasutades mehitamata pinnalaevu ja droonitehnoloogiat.
Sellega seoses on plaanis Läänemerel merepatrulli missiooni raames kasutada mehitamata õhusõidukeid. Need süsteemid integreeritakse teiste mehitamata süsteemidega, mida NATO liikmed pakuvad, muutes sabotaaži ja kahjustuste tuvastamise kiiremaks. "Vähem kui mõne nädala pärast toome uued droonid ja kaheksa Läänemere riiki annavad oma droonid NATO-le," ütles Vandier ja lisas, et süsteem võetakse kasutusele.
Üha suurenev kahju veealusele infrastruktuurile Euroopas on NATO ja riikide jaoks kriitilise julgeoleku väljakutseks. Õiguslüngad, jurisdiktsiooni keerukus ja eraettevõtete kasvav roll loovad saboteerijatele soodsa keskkonna. NATO jõupingutused selle ohu vastu mehitamata seiretehnoloogiate abil võivad olla kriitilise tähtsusega samm rahvusvahelise veealuse infrastruktuuri kaitsmisel.